Mitte ükski inimene ei lähe pikaajalisse paarisuhtesse, seda enam abiellu, teadmisega, et ühel päeval saab armastus otsa. Kuid paraku on see tõsi valdavas enamuses suhetes. Mida erinevamad ollakse, seda rutem tekivad pinged ja erimeelsused. Paisuvad tülid ja süveneb rahulolematus.
Kuni ühel päeva saab ühel parteritest lõplikult kõrini. Tema seisukohast on proovitud heaga ja kurjaga, palutud, ähvardatud, oodatud ja kannatatud juba piisavalt. Ja on selge, et kui seni miski ei aidanud, siis edaspidi läheb vaid hullemaks.
Kaasaja lääne ühiskonnas on 70% lahutuste algatajaks naised. Kõrgharidusega ehk materiaalselt paremal järjel paaride seas on naiste initsiatiiv suisa 92% lahutuste taga.
Me kõik teame oma enda valusast kogemusest, et lahutust ei võeta ette kergekäeliselt ja enamus kordadel on see tohutult traumaatiline kogemus kõigile osapooltele: nii kahele täiskasvanule kui nende lastele. Tekib küsimus, kas seda saaks võiks peaks iga hinna eest peatama või pigem mitte?
Eestlased toksivad sõna „lahutus“ ja „lahutusadvokaat“ Googeli otsingumootorisse palju-palju usinamalt kui sõna „paarinõustamine“, „leppimine“ „suhte/abielu päästmine“. See viitab mitmele asjaolule, millest olulisim ilmselt kriisi nii pikk kestmine, et sellega on kaasnenud igasugune vastumeelsus ükskõik-mis-tingimustel leppimise ja jätkamise suhtes. Valgus paistab vaid enda päästmises.
Paarinõustajana on mul aga kolm vastuargumenti, mis ei ole võetud laest, vaid elust enesest.
- Ükski partner (välja-arvatud psühhopaadid, kes saavad rahulduse teise valust, kuid neid on ca 1% elanikkonnast) ei tee teile haiget mitte seetõttu, et ta teid ei armastaks või teist ei hooliks, vaid KUNA TA ON ISE HIRMUL, KATKI JA EI OLE EMOTSIONAALSELT KÜPS.
See tähendab otseselt, et kui teda nõustada-koolitada, õpiks ta ära õiged mõtlemis- ja käitumisprintsiibid, õpiks kontrollima oma emotsioone ja õpiks ka oma armastust väljendama viisil, kuidas teie seda paremini mõistate.
- Suhtes, kus mõlemad parterid on teadlikud oma väärtustest ja piiridest, osakvad enda eest seista ja ei austavad ka teise osapoole piire ja õigusi, ei jõutagi kunagi emotsionaalsete tülideni, või on need harvad ja suudetakse lahendada kiiresti. Teisisõnu: kui sa oled elanud aastaid pidevas hirmus, ebamugavuses, ahistamises, jne, siis on väga suur tõenäosus, et sina ise ei armasta ega hinda ennast ja ei ole seetõttu kehtestanud veenvalt oma piire ja mängureegleid.
See tähendab, et ka seda suhet saab soovi korral päästa – tuleb lihtsalt leida ennast ja õppida kehtestama oma piire, ning ebameeldivate tunnete kogunemise aeg ongi läbi!
- Kui lahkuda suhtest, kus tuntakse end üksi ja halvasti ilma sellesse punkti jõudmise põhjuseid detailselt analüüsimata, jätkatakse tihtipeale järgmises suhtes samade rehade otsa komistamist.
See tähendab, et kõik see, mis juba juhtus, ei ole ainult teie partneri süü, vaid teie vastastikuse käitumise tulem. Ja minnes uude suhtesse ilma seda mustrit endas lahti muukimata, tuleb teil paratamatult jätkata enesearengut sealt, kus see pooleli jäi.
Kõigi nende kolme argumendi mõte on üks: kui jõuda õigel ajal professionaalse abini, paarinõustaja või -terapeudini, on võimalik kasvatada teadlikkust, laiendada „emotsionaalset tööriistakohvrit“ ja õppida elama nii, et pinged ja frustratsioon meid ja meie vahel ei kasvaks!
Lahutusel on olemas selged põhjused, millal selle kasuks otsustada:
- Füüsiline vägivald
- Korduv süsteemne petmine/patoloogiline ebaausus
- Tugevad sõltuvuslikud mõjutajad (alkohol, narkootikumid, seksisõltuvus, hasartmängu sõltuvus, jne), mis muudavad koostöö partneriga võimatuks, ja millest võõrutamisest partner keeldub.
Muudel puhkudel soovitaks ma igal juhul valida nõustamise ja teraapia. Lahutusega viskate te maha 10-30 aastat oma elust, enamus jaoks on see suurem osa oma teadlikust elust. Lisaks võtate tugeva jalgealuse oma lastelt – juured on miski, mida me kõik vajame. Ja loomulikult satute rahaliselt väga haprasse olukorda.
Paarinõustajana ei pea ma kohaseks lahutada olukorras, kus on läbi proovimata järgmised sammud:
- Enesearmastuse teraapia – aitab leida rõõmu ja enesekindlust ja vähendab survet/ootusi partnerile.
- Emotsioonide juhtimise teraapia – õpetab vältima impulsiivsust ja õpetab tundeid mitte alla suruma vaid õigesti väljendama.
- Süsteemne paarinõustamine teineteise paremaks mõistmiseks – aitab mõista, miks ja milles on mehed ja naised erinevad.
- Enese piiride mõistmine ja kehtestamine parterit austavalt.
Paraku näitab lääne riikide statistika, et kui veel 20 aastat tagasi lahutasid naised ettekäändel „Ma ei ole temaga õnnelik“, siis viimastel aastatel ka üha enam põhjusel, et „Ma tunnen, et ma võiks üksi /kellegi teisega olla õnnelikum“.
Mis on selle mõtteviisi plussid ja miinused?
Minu arvates näitab see täielikku ebaküpsust, sest inimene, kes armastab ennast:
- ei astu ülepeakaela suhtesse, vaid valib ja kaalub pikalt
- ei eelda suhtes olles, et teine oleks tema õnne sepp
- ei astu suhtes välja kui läheb raskeks, sest raskused on ületamiseks, mitte nende eest põgenemiseks
Aga kui te ikkagi olete juba otsustanud, et teie olukorras on parim viis lahutamiseks, siis soovitan: tulge minu „viimase õlekõrre nõustamisele“ ja käime koos läbi kõik need poolt ja vastu argumendid. Et te võiks olla sisemas kindad, et tegu on targa ja õige valikuga, mitte iseenese eest põgenemisega.
Minu viimane isiklik tähelepanek on selline: minu juurde nõustamisele saabuvad inimesed, paarid, kelles näen nii palju hoolt ja armastust endi ja oma suhte suhtes, kuid kes on teadmatuses teinud ja saanud palju haiget ja on nüüdseks veendunud, et partner on halb ja pahatahtlik. Nad on seetõttu enda ümber kasvatanud paksu soomuse, kus ei pääse enam läbi soojus ja mis iga kord partnerit kriibib. Ja nad usuvad, et see kriipiv soomus ongi nende partner. Ja seepärast ei näe nad ka muud varianti, kui lahutada.
Aga mina vaatan neid, näen seda soomust, näen kahte hirmul ja üksildast inimest, kes ihkavad ja vajavad teineteist, kuid ei oska ega julge seda enam mingil moel küsida ega väljendada.
Ja ma tean, et kui nad veel tahaks, suudaks ma neid aidata.