EHK MIKS ON VAJA MEES-PAARINÕUSTAJAT
Juba ligemale aasta aega olen oma mõtteid, tundeid ja päevi jaganud inimestega, keda ma varem ei tundnud ja kellega me teed ehk ka kunagi ristunud poleks. Kui poleks olnud ühte: vajadust paarinõustamise järele. Minu jaoks on see kogemus endiselt uus ja ka põnev.
Kui juba täna võin teha väikesi kokkuvõtteid üllatusest, mis mind selle töö käigus on tabanud.
Esiteks. Ma poleks varem osanud arvata, et paarid, kes jõuavad koos nõustamisele (ehk ka mees on nõus tulema ja kaasa mõtlema), on tegelikult palju paremas lähteolukorras, kui need paarid, kus nõustamisest on huvitatud vaid üks partner – naine. Sellel tundub olevat loogiline põhjus: partnerid, kes otsivad lahendusi, ei saa olla nartsissistid ega tundetud. See aga tähendab, et muutused on võimalikud, kui vaid aidata nende inimeste fookust veidike juhtida ja tahet kinnitada!
Ehk mõistsin ühel kenal päeval, et kuigi neid musti muresid ja arusaamatustest välja kasvanud draamasid enda ees tunnistades tekib vahal tunne, et „uhh, kus mul on alles vedanud“, siis tegelikult on paarinõustamisele jõudnud inimestel veel väga hästi! Võrreldes nende paaridega, kes pole kohale jõudnud.
Teiseks. Huvitaval kombel olin varem natuke naiivsena seda meelt, et nii nagu mul ja Ilonal, võiks vähemasti pooltes suhtes olla analoogne dünaamika: türann-mehed käituvad isekalt ja naised kannatavad.
Aga võta näpust. Minu juurde jõudnud inimestest suurim grupp on hoopis naised, kes on oma meestele emadeks. Ja peaaegu üldse pole ma kokku puutunud endasuguste türann-meestega (ilmselt nad lihtsalt ei käi nõustamistel, nagu ka mina ei käinud!)
Seevastu muster, et mees on pehme, sõnaaher, vähese initsiatiiviga ja introvertne, aeg-ajalt ülekeev ning tema naine seevastu aktiivne, domineeriv, jutukas, kontrolliv ja pidevalt ülekeev, on kordumas ja kordumas.
Sellepärast tahtsin just neist suhetest pikemat kirjutada.
Niisiis – miks on halb, kui naine oma mehele emaks? Kust selline muster pärineb ja kuidas seda muuta?
Väga tihti saab kõik alguse kodudest. Neid me kopeerime. Juba meie kodudes olid emad aktiivsem pool, kes koristas ja kärkis mehe ja lastega, et nood nii laisad on. Paarisuhtesse jõudes rakendame vaistlikult samu rolle.
Tavaline dünaamika on selline.
Mees tuleb koju ja tahab puhata. Välja lülitada. Ta ei võta mingit vastutust ega initsiatiivi ise, sest on juba 40 aastat harjunud, et naised niikuinii käsutavad kohe, kui vaja midagi. Mees mõtleb ennekõike efektiivsuse seisukohast, sest see kooskõlas tema loogikaga: parem ootan, mis öeldakse, sest siis ei ei saa ma eksida niisama aja raiskamisega.
Naine jõuab aga töölt koju, vastumeelsusega peas. Tal on niigi veel kotiga kaasas tööstressi, aga ta teab, et kodus ootab teda segadus, tegemata asjad, kontrolli ja abi vajavad lapsed ja….kasutu mees. Kasutu on ta selle pärast, et talle tuleb alati kõike öelda, näpuga näidata ja siis ikka sageli ise ära teha.
Niisiis saabub naine koju juba pahurana ja pinges. Märkab teleka ees vedelevat meest ja ei suuda enam ennast taltsutada. Algab südaööni kestev sildistamine, näägutamine, kritiseerimine. Nii on naisel tunne, et ta vähemasti üritab. Pühendub. Annab endast perele parima. Äkki teda üks kordki kuuldakse!
Mees aga juba teadis, et see kõik tuleb ja on end valmis pannud. Tema taktika on põgenemine. Ta solvub, vaikib ja eemaldub. Ta ei saa aru, miks ei võiks temaga rääkida nagu mehega, austavalt. Miks ei võiks midagi paluda viisakalt, vaid vaja on vinguda ja süüdistada.
„Kallis, luba ma kohe teen, vaatan vaid need uudised lõpuni,“ proovib mees siiski lepitust hankida.
„Pole vaja, sähvab tema proua ja tõmbub nagu siil kerra. „Sa niikuinii ei tee või kui teed nii, et pean üle tegema.“ Tegelikult naine loomulikult vajab abi rohkem kui midagi muud, kuid ta ei oska seda enam ammu õigesti väljendada.
Mehel pole seda vaja kaks korda öelda. Ta pääses ka täna kohustustest. Saab uudiseid edasi vaadata. Aga igaks juhuks läheb ta seda tegema garaaži, sest tõenäoliselt kavatseb naine veel terve õhtu tema kallal saagida.
Naine näeb, et mees taaskord põgeneb ja teeb järelduse: mu mees ei armasta, ei hooli, ei võta vastutust. Ma pean vist lahutama.
Mees istub garaaziz ja on juba kõik unustanud. Telekast tuleb vutt, see köidab ja viib tuju üles.
Hilisõhtul magamistupp hiilides teeb ta magajat teesklevale ja seesmisest rahulolematust podisevale abikaasale ettevaatlikult põsemusi ja hingab kergendunult. Magav naine on ikkagi nii armas!
Mis on selles mudelis viltu? Peamiselt see, et mees ei näe end mehena vaid lepib lapse rolliga. See on tuttavlik ja mugav. Ta teab, et naised kogu aeg KORRIGEERIVAD ja VÕTAVAD TEMA EEST OTSUSEID VASTU. Ta on sellega nii harjunud, et kannatab ära. Peaasi, et saab õlut rüübata ja vutti vahtida.
Kuid selles, et mees ennast hakkaks mehena nägema, on naisel vaja eelnevalt ema positsioonilt alla tulla. Ta peab õppima oma meest austama. Lõpetama 100% kriitika ja näägutamise. Ta peab õppima esitama on palveid selliselt, et mees ei tõrguks, vaid sooviks ise võtta initsiatiivi. Veelgi enam, ta peab jätma tegemata asjad, mida enam tavaliselt teevad. Ja ta peab julgustama meest ning tunnustama, kui mees midagi pisikestki ette võtab. Miks? Sest ainult nii kasvab mehes enesekindlus. Temast saab küps mees ainult juhul kui ta usub, et ta saab pere jaoks olla parim!
Igas kriitilises naises on peidus ka õrnem ja targem pool. Aga tal on seda raske leida, kui ta näeb oma meest lapsena. Ta ei suuda end tema kätte usaldada. Teisalt süvendab naine sellega mehe mugavustsooni ja kasvatab eemaldumuslikku käitumist. Lähenemise asemel kaugenevad nad päev päevalt.
Kas selliseid paare saab aidata? Ja, loomulikult.
Kuid see on täpselt see olukord, kus reeglina kodus ise hakkama ei saa. Ka üksi nõustamisel käimine ei aita. Paralleelselt peab mees õppima võtma vastutust ja paralleelselt peab naine õppima andma vastutust ära. See on jällegi see tangotants. Terve rida kokkuleppeid, millel eelneb mõistmine.
Küsite, kas nõustamisel saab teha imet? Jah, julgen väita. Olen nende viimaste juba näinud enam kui 10-meest, kes on hakanud kodus võtma vastutust ja lõpetanud eemaldumise. Ja olen näinud ka naisi, kellel on NII RASKE ema rollist välja tulla, aga nad teevad edusamme. Päev päevalt. Samm sammult. Läbi teadvustamise.
Niisiis on selle loos ka peidus vihje, miks võiks või peaks iga paar aeg-ajalt käima nõustamisel või terapeudi juures. Eriti mees-nõustaja juures. Nagu üks proua, kes ka siin meie grupis, ükspäev mulle kirjutas: „Sul on olnud suur mõju mu mehele. Seda, mida ma olen talle aastaid tema teadvusesse püüdnud tuua, jõuab sinu vahendusel palju kiiremini kohale.“
Põhjust ei tule kaugelt otsida: kui suhted kodus on juba mõnda püsinud pingelised, siis kaob usaldus ja kasvab hirm manipulatsiooni ees. Kui aga kolmas inimene kõrvalt sind mõistab ja sulle kaasa elab, siis julged end taas avada ja julged ka oma partnerit uuesti rohkem usaldada. Kui aga see kolmas inimene on veel mees, siis on just mees -kliendi usaldus nõustaja vastu palju suurem ja vahetum.