Hiljuti avaldas Laura Valk raamatu: „Kohvrid Ukse Taha“, millest sai ruttu paljude noorte naiste lemmiktsitaat. Kui Mees ei austa, ei armasta, on tülikas, on vägivaldne, on tropp, siis tuleb oma asjad kohvrisse pakkida ja ukse taha tõsta!
Välja kolida.
Kuna selles lööklauses on üheaegselt peidus nii tõde kui vale, püüan selgitada, kuidas näen mina, kas, millal ja kes peaks „kohvrid ukse taha tõstma“.
Esiteks, ma jagan printsiipi, mida Laura Valk ilmselt oma raamatuga edasi tahab anda: naistel tuleb end rohkem väärtustada, ennast armastada ja mitte olla kellegi jalamatiks. See on üldine tore ja õiglane soovitus igale inimesele, sõltumata soost ja vanusest. Sellega mittenõustumine tähendaks mittenõustumist fundamentaalse tõega, et meil igaühel on oma sünnijärgne väärtus, mis on kõigil inimestel võrdne. Mitte keegi ei ole meie boss ja meie ei ole kellegi käsutajad.
Kuid see on ka ehk ainus, millega ma nõustuda saan.
Paarisuhe kui keeruline organism, mitte teenindusleping
Sest praktikas on paarisuhe väge keeruline mitmeti vaimselt, emotsionaalselt, füüsiliselt jm viisil läbi põimunud liit, mitte aga teenusepakkuja ja teenuse osutaja vaheline leping. Ja see on mu peamine etteheide raamatule – see ei arvesta armastussuhte sügavama olemuse ja arengufaasidega.
Niisiis eeldame, et suhe kahe noore inimese vahel on loodud parimas usus ja armastuses ning selle eesmärk on luua pikaajaline perekond. Kui nii, siis eeldame automaatselt, et „leibu ei pandud ühte kappi“ mitte juhusliku inimesega pärast esimest vintis peaga intiimakti, vaid siiski rahulikult alles pärast seda, kui inimest on tundma õpitud ja jõutud järeldusele, et mõlemad on valmis teineteise eest erakordset hoolt kandma.
Sel juhul on meil tegu kahe noore, kogenematu, teineteise maneere, harjumusi ja oskusi väga vähe tundvate inimesega, keda liidab soov tunda end teise kõrval hästi ja anda ennast teise elu ja unistuste toetuseks. Võib-olla ei julgeta sellest veel loota eluaegset liitu, kuid kindlasti soovitakse seda armastust süvendada ja selles edasi areneda.
Paratamatult tuleb igal sellisel suhtel läbi käia kindlad arengufaasid.
Pimedale armumisele ja fantaasiatele järgneb järkjärguline silmade avanemine ja reaalusesse maandumine. Sõltuvalt varasemate ootuste määrast võib see mõnel juhul olla väga valus maandumine.
Selgub, et tegu ei ole kummalgi juhul printsi ega printsessiga, vaid tavaliste ebatäiuslike inimestega, kes on oma mõttemaailmalt ja igapäevastelt ootustelt suhteliselt erinevad, lisaks pole nad tihti ka emotsionaalselt, sotsiaalselt ega intellektuaalselt suhteks küpsed.
Mida see praktikas tähendab?
- Tekivad erimeelsused
- Erimeelsused kasvad emotsionaalseteks tülideks
- Saadakse haiget, tehakse haiget ja minnakse kaeviku- või sissisõtta (emotsionaalsed kallaletungid või põgenemised)
- Kogenematusest järeldatakse, et „teine ei armasta neid“, „tahab neile haiget teha“, „on nartsissist“ või „psühhopaat“, jne.
- Tunded vähenevad ja kahtlused, et ollakse suhtes vale inimesega, kasvavad paratamatult.
Niisiis kestab esmane nn armupimedusest reaalsusesse tulek 1-2 aastat, pärast mida lagunevadki pooled suhted.
Miks? Sest reaalsus on talumatult valus ja ehmatav.
Sisuliselt on see esimesi murrangupunkte igas suhtes – kas suudetakse reaalsust taluda ja uuesti ebatäiusulikuks osutunud partnerit armastama hakata/jätkata, või mitte.
Samasused järgmised murrangupunktid jõuavad kätte 5 suhte aastal ja siis juba kümnendal jne, kuid siis on lahutuse agiteerijateks pigem rutiin, ebavõrdsus, jm.
Nüüd tuleb oluline mõttekäik:
Absoluutselt kõigis neis kriisides on alati võimalik anda tagumist, on võimalik teha partnerile kõikvõimalikke etteheiteid ja on võimalik enesekindalt ennast väärtustades kohvrid ukse taha tõsta. Kuid arvestama peab, et sama muster saab 80% tõenäosusega korduma ka teie järgmistes armusuhetes. Sest täpselt samad faasid, ainult et erinevate inimestega, tuleb ka edaspidi läbi käia.
Kas siis tuleks kannata ebameeldivusi, alandamist, ebavõrdsust?
EI! Aga tuleb mõista laiemat pilti (seda, et kokku kolinud erinevate inimeste harjumused ja ootused vajavadki pikka ja teadlikku paika loksutamist, mille käigus on valusad kokkupõrked normaalne osa elust, mitte aga vägivalla või pahatahtlikkuse ilming), leida endas enesekindlust, rääkida läbi kõik ebameeldivused ja soovid, püüda kehtestada oma piirid ja mängureeglid selliselt, et parter neid mõistaks ja austaks.
Vajadusel on see esimene reaalne hetk, millal tasub pöörduda professionaalse abi poole, terapeutide ja paarinõustajate juurde. Näiteks minul on selleks Ühekordne Nõustamine, mis aitab paljusid suhte kokkujooksmisest iseseisvalt edasi liikuda.
Mis juhtub kui tõlgendada neid faase valesti?
Siis tekibki vastupandamatu soov olukorrast põgeneda!
Kas siis ei või põgeneda, kui on halb?
Võib!
Aga arvestama peab, et paarisuhe tähendabki pidevat tööd enese ja suhteteadlikkuse kallal ja NII KAUA, KUNI PARTNERID ON VALMIS ÕPPIMA JA ARENEMA, oleks tark ka sellesse aega ja energiat panustada.
Seda enam kui on lapsed! Nemad vajavad kahte „töökorras“ ja „võitlusvalmis“ vanemat nii praegu, kui ka eeskujudena omaenda täiskasvanu suheteks!
Need, kes on olnud abielus või suhtes sama partneriga üle 20-30 aasta, teavad hästi, et üle tuleb elada palju erinevaid kriise. Kuid teavad ka seda, et kui pidada vastu, leida uut motivatsiooni ja koos partneriga pidevalt oma olukorda, käitumist, tundeid jm koos analüüsida, siis tegelik armastus, selle sügavus, vaid kasvavad. Nagu ütleb ka vanasõna, need on tõelised sõbrad, kellega eelnevalt puuder soola ära söödud.
Niisiis on minu peamine vastuväide Laura Valgu „Kohvrid Ukse Taha“ raamatule see, et selle mustri kergekäeline kordamine võib muutuda halvaks ja iseenda õnne saboteerivaks harjumuseks. Seevastu põgenemiskihule vastu seismine, enda piiride kehtestamine, julge ja sirgeselgne enda soovide ja vajaduste kommunikatsioon, võivad vastukaaluks luua ajapikku sügava mitmetasandilise armastussuhte.
Kuid seda kõike kirjutades, tahaksin siiski ka meenutada, et on olemas teatud kindlad hetked, mil kohvrite ukse taha tõstmine ja väljakolimine on rangelt soovitatud. Olen neist kirjutanud pikemalt ka Paarisuhete Nõustamise artiklis (link), kuid kordan üle lühidalt:
- Füüsiline vägivald
- Korduv süsteemne petmine/patoloogiline ebaausus
- Tugevad sõltuvuslikud mõjutajad (alkohol, narkootikumid, seksisõltuvus, hasartmängu sõltuvus, jne), mis muudavad koostöö partneriga võimatuks, ja millest võõrutamisest partner keeldub.
Muudel juhtudel, ma tõesti soovitan rääkida, olla enese- ja suhteteadlik ja veenev ning uskuge, teie partner, kes võib kriisihetkel tunduda viimase tõprana, õpib teiega peagi arvestama. Vajadusel, kui tunnete, et ei suuda olla piisavalt veenev ega end kehtestav, siis tulge hankige oskusi juurde Enesearmastuse Teraapiast.
Jätke meelde: kõik sõltub sellest, kuidas te end positsioneerite! Ärge esitlege endid põgenejatena!