90% abielulahutustest kaasaegsete kõrgharidusega paaride seas annavad sisse naised. Nad suudavad end ise ülal pidada, endid ja lapsi. Ega vaja enam sõltuvussuhet. Kui vaadata nende naiste rahulolematuse sügavamatesse kihtidesse, näeme seal lisaks väsimusele ja tüdimusele selliseid väiteid, nagu: „Mu mees on toksiline“, „Ma kasvasin mehest üle“ ja „Ma ei olnud enam õnnelik“.
Ühes artiklis kõigest rääkida ei jõua. Seepärast keskendun toksilisusele ja küsin: kas see on midagi, mida mehed saaks ise reguleerida? Ja kui on, siis miks nad seda ei tee? Ja mis tingimustel oleks muutus võimalik.
Mis on toksilisus?
Toksilisus ei ole teaduslik termin, millel oleks selge ja ühine definitsioon. Pigem on see sõna, millega väljendatakse rahulolematust inimeste suhtes, kes on ennast täis, tungivad teise inimese privaatruumi ja reostavad seda sõnade, žestide, käitumise ja suhtumisega. Kõige lihtsam näide toksilisest mehest on see, kes kodus laste kuuldes endast välja läheb, karjub ja ropendab. Kodust väljaspool võib see aga tähenda hoopis meest, kes naistele sõnaõigust ei anna, kes püüab alati enda arvamust peale suruda. Selline käitumine lööb sassi inimeste vahelise sundimatu suhtluse dünaamika ja tekitab tunde, et oled mittekeegi.
Toksilisi mehi peetakse rahvafolklooris tihti ka türannideks ja nartsissistideks. Sest nad tõepoolest on ennast täis ja lasevad seda igal sammul ka teistele paista. Partner, naine, kes peab sellist käitumist piisavalt pikalt taluma, kannatab reeglina sügavat alaväärsust ja isegi depressiooni. Sestap pole imestada, et kui naine suudab ise omale korteri rentida, püüab ta ka esimesel võimalusel suhtest põgeneda.
Kuid kas mehed saaks ise midagi muuta, et oma toksilisusest väljuda?
Loomulikult saavad! 99% mehi ei ole psühhopaadid. Ehk nad suudavad oma sõnu ja käitumist kontrollida. Kõik saab alguse teadvustamisest.
Paraku, ja paraku, ei ole nn mittetoksilisus meeste ringkondades just eriti popp. Sellel on mitmeid loogilisi ja arusaadavaid põhjusi. Neist olulisem, minu arvates, on asjaolu, et aastasadu on just nn meheks olemine tähendanud sõbraliku mõnitamise, musta huumori, räigete vandesõnade jm mitte ainult talumist, vaid teha oskamist. See on olnud „pilet“ meeste sekka. Selle taga on olnud sügav sotsiaalne vajadus praakida meeste seast välja „memmekad“, kellele ei saa sõjaolukorras, keeruliste kriiside jm lahendamisel kindlad olla. Aastatuhandeid ei olnud mehel primaarselt vaja oma tundeid naisega kamina ees arutada, vaid tuli olla valmis lahingus oma sõprade eest elu jätma.
Sellesama toksilisuse vohamise teine pool on aga naistes ja ajaloolises ühiskonnakorralduses. Naised sõltusid meestest ja olid sunnitud kõik vastu vaidlemata ära taluma. Kõik. Kui seks oli vägistamine. Kui naljad panid nutma. Kui käperdamine ajas oksele. Naised vaid naeratasid. Sest miks näidata rahulolematust, kui sa oled sisuliselt kellegi omand, aeg saa midagi muuta.
Aga nüüd on uus aeg ja võtmed sageli naiste käes! Mehele jääd õigus teha.
Kui nüüd tulla lähemale teemale ja küsida, kas ja mida saaks naised omalt poolt muuta, et mitte taluda toksilisust oma kodus, siis mul on siin oma soovitused.
- Naised, kes kannatavad partneri toksilisuse all, peavad ennast esmalt muutma materiaalselt sõltumatuks.
- Teiseks tuleks hakata iga päev ütlema „ei“. Vähemasti korra. Kasvatada endas seda lihast, julgust.
- Seejärel tuleks teadvustada, milliseid piire tuleks seada ja kuidas neid läbi armastuse kuid konkreetselt ja selgelt kommunikeerida.
Väidan, et kui naine on tark ja oskab ennast kehtestada, siis austavad ka mehed teda rohkem. Ja ka kuulavad paremini. Mees peab saama aru, et see või teine kindel tema jaoks norm-käitumine ei ole aktsepteeritud, lõhub naine respekti tema suhtes ja põhjustab talumatut valu nii naises kui lastes. Kas teie mees seda tajub?
Tõeliste Jõulumeeste Challeng aitab mehi muutuda
Kuid kas saavad ka mehed ise midagi enda muutumisel ära teha?
Muidugi. Kuid on väga suur tõenäosus, et mehed ei tee midagi enne, kui neil tekib hirm midagi kaotada. Suhet. Naist. Lapsi. Tööd.
Miks? Sest olla toksiline on hea! See on magus tunne, segu grandioossusest, ülimuslikkusest, kuuluvusest tõeliste meeste sekka. Seda enam on see tunne suurepärane ja iseenesest sõltuvust tekitav, sest tihtipeale varjavad mehed sellega oma lapsepõlve traumasid, häbi, hirme ja madalat eneseväärikust. Ja ilma valuta, ilma hirmuta, ei ole nad valmis enda identiteedist lahti laskma.
Ometigi, kui toksilisi mehi tabab valu ja kaotus, hakkavad nad esimest korda mõtlema. Ja otsima, miks on asjad läinud untsu. Ma alustasin 2022 aasta alguses nn Tõeliste Jõulumeeste Challengit, kuhu kutsusin osalema mehi, kes on jõudnud arusaamiseni, et peavad õppima algusest, kuidas olla mitte toksilised. Aastase väljaklutse võttis vastu 11 meest üle Eesti, valdavalt vanuses 40-50. Jah, see on iga, mil mehed on oma oskamatuse tõttu juba saanud tunda piisavalt valu ja lahutusi, et tahta endasse vaadata. Need mehed on kõik valmis ennast muutma. Õppima. Püüdma edaspidi olla palju teadlikumad armastajad. Kui väljakutse detsembris läbi saab, anname meestele diplomid ja mõtleme välja mingi märgise, mida nad võiks suhtlusportaalides oma pildiga koos kasutada. Mis viitaks sellele, et nad „ei ole toksilised, vaid tähelepanelikud ja mõistvad mehelikud mehed“. Ma tahaks seda nimetada „turvalise mehe märgiseks“, mis sisuliselt saab olema saadaval ka teistele meestele, kes suudavad läbi online eksamineerimise. Anname igaühele oma numbri ja naised saavad alati kontrollida, ega keegi pole keegi teise nr pihta pannud! On see üldse vajalik? Usun küll. Kasvõi selleks, et toetada mehi, kes tahavad võtta vastutuse ja muutuda.
Ka minu enda näide, millest kirjutasin isegi raamatu „Ilona Tagasivõitmise Lugu“, oli äärmuslik lugu sellest samast teadvustamise protsessist. Alles pärast teise pika suhte purunemist jätkus mul taipu enda praaklust tunnistada. Ja seejärel käisin 3 aasta vältel läbi kõik need sammud, mida nüüd meestele püüan edasi anda.
- Õppisin kuulama naise tundeid
- Õppisin ennast ja oma käitumist kõrvalt vaatama ja analüüsima
- Tegin endale detailselt selgeks enda toksilise käitumise väljendused, nende käitumismustrite tausta ja neid põhjustanud emotsionaalsed päästikud
- Õppisin selgeks meeste ja naiste bioloogilised, hormonaalsed ja psühholoogilised erinevused, mis mõjutavad meie omavahelist suhtlust.
- Muutsin kogu senist ellusuhtumist pärast seda, kui nägin, kui palju valu ja kannatusi olen oma egosimsi ja teadmatusega põhjustanud.
Täpselt need sammud seisavad ees kõigil meestel, kes tahavad toksilisusest väljuda. Paraku on suurel osas selleks ajaks nende järjekordne armusuhe purunenud ja naised eluga edasi läinud. Sest nad ei jõudnud seda muutust ära oodata. Aga need naised, kes siis nende muutunud 50-ste meestega oma järjekordsel ringil trehvavad, saavad meeldiva üllatuse osaliseks: „On veel alles normaalseid mehi!“
Minu läks veidi teisiti. Sest ma võtsin ennast kokku, ja võitsin oma naise tagasi.
Küsite, kuidas see veel käib?
See on eraldi teema ja kirjutan sellest lähiajal eraldi postituse.
Aga loomulikult on see kõik täies värvirohkuses kirjas minu ja Ilona raamatus „Ilona Tagasivõitmise Lugu“